Ja saagu Woswor 1886

Woswor (Phosphor), keda meie täna läbi rääkimise alla wõtame, oli 260 aasta eest weel üsna tundmata. Häda sundis ühte Hamburgi linnas pankrotiks jäenud kaupmeest, nimega Brandt, kulla otsijate seltsi minema. Need kulla otsijad sell ajal ei kaewanud mitte mägedes kulda, waid nemad mõtlesiwad, et kuld ennast teistest ollustest (Stoffe) laseb wälja sulatada, wõi keeta... Selle asemel leidis Brandt ühel päewal oma klaarimise nõu sees ühte kogu, mis nagu walge waha wälja näitis, knobloki wiisil lõhnas ja pehmuse ehk kindluse poolest waha sarnane oli. Tua soojuses auras tema ja pimedas tuas läikis tema ja ta auur. Kehad, kellega teda puuduti, hakkasiwad nõnda sama läikima, ilma et nemad seal juures oleks põlema läinud. Selle pärast nimetas Brandt teda Woswor (sihosphor), see tähendab walguse kandja, ning hoidis seda woswori tegemist suures saladuses.